Marko Saksing

Esindusmeeskonnal avanes suurepärane võimalus osaleda Läti meistriliigas. Kindlasti on kerkinud küsimus, et miks üldse osaleda võõras liigas? Vastus on lihtne – kogemuste saamiseks. Läti meistriliigat võib praegusel hetkel lugeda maailmas viiendaks. Läti koondis mängis maailmameistrivõistlustel välja viienda koha ja tegi seda ainult kohalikus liigas mängivate meestega. Kas meie koondis aga suudaks sama? Selle üle võime spekuleerida, aga tänase seisuga on vastus EI. Ennekõike ongi Läti liigas osalemine ettevalmistus koondise meestele. Tuleb tõdeda, et alguses ei olnud me valmis seal mängimiseks. Mängides ise pool hooaega Rubene võistkonnas, ei olnud taseme vahe nii märgatav. Sel hooajal kahes liigas mängides tundus vahe kahe liiga vahel ikka suur. Hooaja keskel seadsime endale eesmärgi Läti meistriliigasse iga hinna eest püsima jääda. Just seetõttu tõime endale mängima ka Jani, Heikki ja Jarmo. Nende meeste näol on tegemist väga heade mängijatega ja toredate meeskonnakaaslastega. Kindlasti tõusis nende tulekuga meeskonna hing ja mängutase. Hooaja parimateks mängudeks võib kahtlemata pidada Läti meistriliiga põhiturniiri kahte viimast mängu, kus taganemisteed enam ei olnud. Võit Uzvara lauksi üle 8-3 ja Rubene üle 4-3 andsid võimaluse mängida üleminekuturniiril, mis võideti kindlalt. Märtsikuusse võis jääda ka meeskonna parim hetkevorm. Veel võib headeks mängudeks lugeda võitu Kekava üle 5-2 ja kaotust kodus valitsevale Läti meistrile Latvijas Avizele 5-9. Esindusmeeskonnal tuli läbida Läti vahet sõites ca 9000 km ja igaüks võib nüüd ise arvutada, palju oli kokku neid tunde, mis tuli bussis viibida. Vahel oli väga raske, näiteks kui oli jõutud koju öösel kell 03.30 ja juba järgmisel päeval pidi minema Tallinnasse mängima. Kokku pidas esindusmeeskond hooajal kokku 53 mängu, millest põhimängijad tegid kaasa 50-51 mängu. Just sellest tingituna olid nii mitmedki põhimängijad nagu „tühjakspigistatud sidrunid”. Seetõttu oli Eesti play-off`e väga raske mängida. Kas siit otsimegi vabandust? Kindlasti ei. Lihtsalt võimetel on piirid ja selline oli hooaeg 2007-2008.

Tahaks veel midagi öelda sellele inimesele, kes meie külalisteraamatusse järgneva teksti kirjutas : „Õnnitlen Tähet auväärse teise koha üle. Hea, et nii kaugelegi saite 😀”. See näitab, et inimene, kes niimoodi kirjutab, on väga spordikauge inimene. Iga riigi medal on tähtis. Olgu ta siis pronks, hõbe või kuld. Selle asemel, et parastada ja ilkuda, võiksid need nn „suured sportlased” proovida hoopis järgi teha.

Isiklikult olen meeskonna üle väga uhke. Olen siiralt tänulik, et meeskond kokku hoidis ja sel hooajal vapralt vastu pidas. Mängida ja trenni teha õppimise ja töö kõrvalt on ikka väga raske. Olen uhke ka klubi üle, mille oleme koos ehitanud. Meil on KLUBI, kus on nii esindusmeeskond, esiliiga meeskond, naiskond ja 4 noorte võistkonda. Tänu meile nägi Jõgeva rahvas ja ka teised väga häid saalihoki mänge.

Kindlasti on meie eesmärgiks uuel hooajal saada paremaks Lätis ja parimaks Eestis. Soovin kõigile head suvepuhkust ja tänan kõiki klubiliikmeid, fänne ja toetajaid sellel raskel, aga mõnes mõttes ka edukal hooajal.

Pall on ümmargune ja saalihoki on imeline!
Tervitades,
Marko Saksing